Mida ja millal aias lõigata?
07.8.2005
Sisukord
1 Püsilillede lõikamine
1.1 Pojeng (Paeonia)
- Augusti lõpus või septembris, kui lehed hakkavad kolletuma, lõigatakse rohtsete pojengide varred maapinna lähedalt täiesti maha. Kõik lõigatud varred ja lehed tuleb ära põletada (mitte kompostida), sest neile võivad jääda seenhaiguste eosed.
- Sügisesel noorenduslõikusel ennetatakse hahkhallitust ja teiste haiguste levikut.
- Pojeng on külmakindel ja talvekatet pole vaja, kuid pealsete eemaldamine hoiab taime tervemana.
1.2 Floks ehk aed-leeklill (Phlox paniculata)
- Õitsemisjärgselt, ent kindlasti enne talve, lõigatakse flokside varred maapinnani maha. Sobivaim aeg on septembri lõpp või oktoobri algus, kui esimeste öökülmadega lehed juba kolletuvad.
- Tagasilõikus vähendab jahukaste ja teiste seente talvitumisvõimalusi – haigustunnustega varred ja lehed tuleb kokku koguda ja põletada. Soovi korral võib peenrale raputada õhukese lehtpuutuhka kihi, mis pärsib seente arengut mullas.
- Kevadel on peenar puhtam ja floksid tärkavad tervete võrsetega.
1.3 Päevaliilia (Hemerocallis)
- Kõrged õievarred võib pärast õitsemist kohe eemaldada, nii näeb taim peenras hoolitsetud välja.
- Septembris lõigatakse ka lehestik maapinna lähedalt maha, jättes alles vaid noorimad lehed puhma keskel. Päevaliilia lehed niikuinii hävivad esimeste sügiskülmadega ja kuivanud lehemassi on hiljem raske koristada, seega on mõistlik lõigata varakult.
- Kärpimise järel võivad hilissügisel ilmuda lühikesed noored lehed, mis taime ei kahjusta. Kevadel tärkab päevaliilia puhtalt pinnaselt uue jõuga.
1.4 Astilbe (Astilbe)
- Astilbel on tugevad õisikuvarred, mis taluvad lumekoormust, nii et pealseid pole tingimata vaja maha lõigata. Lumi kaitseb juuri. Samuti on pruunid õisikuvarred härmatisega dekoratiivsed.
- Esteetikalembene aednik võib siiski sügisel varred umbes 5 cm kõrguselt maha lõigata – see ei mõjuta talvitumist, sest astilbe on vastupidav ja kahjuritevaba, kuid kevadel on peenar siis kohe korras.
1.5 Iirised (Iris)
- Siberi iirise ja teiste rohtsete iiriste lehestik muutub sügisel kollaseks ning variseb, kuid septembris võib aediiriste lehti lühendada katusekujuliseks lehvikuks, jättes need umbes 10–15 cm pikkuseks.
- Kui lehed on tugevalt seenhaigustega nakatunud, tehakse lõikus varem ja haiged lehed hävitatakse.
- Kalde all lõigatud lehtedelt voolab vihmavesi paremini ära, mistõttu risoom ei mädane. Sügisene lõikus soodustab tugevate õisikuvarte ja lehtede arengut kevadel.
- Loe rohkem iiriste kasvatusest ‘Juulis istuta aediiriseid’
Ka mitmed teised püsililled, mille pealsetele kogunevad haiguste eosed (nt monardad, füüsalid), lõigatakse septembris maani maha.
Samas jäetakse sügisastrite ja kukeharjade varred sageli püsti talviseks ilu- ja toidulauaks lindudele.
2 Lehtpõõsaste lõikamine
2.1 Põõsasmaran (Potentilla fruticosa)
- Pärast õitsemist (septembri algul) lühendatakse eelmise aasta võrseid ⅓–½ võrra. Paariaastase intervalliga harvendatakse põõsast, eemaldades vanad puitunud oksad maapinnani.
- Vajadusel talub maran ka varakevadist tugevat noorenduslõikust, lõigates kogu põõsa kuni 10 cm kõrguseni maapinnast, et uinuvatest pungadest kasvaks suve jooksul uus noor põõsas.
2.2 Aedhortensia (Hydrangea paniculata)
- Aedhortensia õied tekivad sama aasta võrsetel ja enamasti õitseb hilissuvest külmadeni. Seega on tema lõikamise aeg hilissügisest vara kevadeni (novembrist – märtsi lõpuni). Lehed peavad enne sügislõikust olema pudisenud ja varakevadel lõigata enne pungade paisumist, ehk enne mahlajooksu.
- Sügisel on hea tagasilõikust teha, sest kuivanud õisikute järgi on kerge tuvastada selle hooaja oks, mis kärbitakse tagasi 2–3 pungapaarini. Regulaarne lõikus tugevdab oksi ning soodustab suurte õisikute teket.
- Kui aed hortensia on mitmed aastad juba lõikamata, siis tuleb võra tugevalt hõredamaks lõigata. Harvendada jämedamaid tugevamaid oksi harunemiskohani.
- Sügisel võib kuivanud õisikuid talviseks dekoratsiooniks jätta, kuid lumi ja talvetuuled murravad neist kevadeks paljud.
2.3 Puishortensia (Hydrangea arborescens)
- Õitseb sama aasta võrsetel ja varakevadine tugev tagasilõikus annab kõige suuremad õisikud. Kevadine tagasilõikus teha märts – aprill (enne pungade paisumist), lõigatakse tagasi kõik võrsed 2 – 4 pungapaarini, et areneksid paksemad, püstisemad varred, neil moodustuvad suuremad õisikud ja esineb vähem lamandumist. Kärbi alati terve punga kohal, 45° nurga all.
- Kui põõsas on laiali vajunud või seest tühjaks jäänud, võib teha 3-5 aasta radikaalse noorenduslõikuse. Kogu põõsas lõigata maha 5-10 cm kõrguselt. Uinuvatest pungadest tärkab uus võra, mis õitseb samal suvel.
- Sügisel, kohe pärast õitsemist võib teha kärpimist koos kerge harvendusega, aga ei ole oluline. Võib ära lõigata närbunud õisikud koos varretipuga. Lõigata maapinnalt välja lamandunud, nõrgad või ristuvad võrsed. Selline sügislõikus suunab toitained juurtesse ja puitumisse, jätab korrektse põõsa. Kerge kärbe ei erguta hilissügist kasvu.
- Pärast tugevamat lõikust kevadel, väeta kergelt ja multši.
- Aastaringselt (v.a. tugeva pakasega) võib teha sanitaarlõikust, et eemaldada kuivanud, haiged ja murdunud oksad. Lõige teha harunemiskohast. Lõigata kohe kui kahjustus ilmneb.
2.4 Jaapani enelas (Spiraea japonica)
- Dekoratiivne madal põõsas, mis õitseb sama aasta võrsetel, olenevalt sordist juunist kuni septembrinigi.
- Varakevadel tehakse tugev tagasilõikus: kõik eelmise aasta oksad lõigatakse 5–10 cm kõrguselt maha, mis tagab rikkaliku õitsemise uutel võrsetel.
- Suvel, pärast peamist õitsemist (umbes juuli) võib õied koos võrsetipuga ära lõigata, et soodustada teistkordset õitsemist sügisel.
- Pärast õitsemist (olenevalt sordist augusti lõpp -septembri algus) lõigatakse ära närbunud õisikud koos võrsetipuga.
- Hea aeg lõigata põõsad soovitud vormi ja neile ei tee siis järgmine kevad varakevadist lõikust.
2.5 Harilik sirel (Syringa vulgaris)
- Sireli põõsaste põhiline lõikusaeg on küll kohe pärast õitsemist kevadel (kui eemaldatakse äraõitsenud õisikud), kuid ka sügisel võib teha noorenduslõikust.
- Kui vana sirelipõõsas on muutunud hõredaks ja õitseb vaid võrsete tippudes, tuleks vanu oksi julgesti välja lõigata. Augustis võib vananenud sirelipõõsas noorenduslõikuse käigus vabalt 50 cm kõrguseks tagasi lõigata tugevama külgoksani põõsa allosas või eemaldada üksikuid vanu oksi maapinnani.
- Esialgu näeb nii tugevasti lõigatud põõsas välja lage ja järgmisel kevadel on õitsemist veidi vähem, kuid pikemas plaanis muutub põõsas tihedamaks ja elujõulisemaks.
2.6 Roosid (Rosa spp., sh pargiroosid)
- Eestis kasvatatavad roosid (eriti eakamates aedades levinud pargiroosid) on üldjuhul külmakindlad ja annavad õisi suve jooksul mitu korda.
- Pärast suvist õitsemist eemaldatakse närbunud õisikud.
- Augusti lõpus – septembris lühendatakse pikaks veninud kasvud umbes ⅓ võrra, et need puituksid ja ei murduks lume all. Ühtlasi jääb põõsas kompaktsem, mis hõlbustab katmist, kui seda on vaja teha.
- Harvendada võib roosi kogu suve.
- Varakevadel lõigatakse külmakahjustatud ja väga vanad võrsed tagasi 10 cm kõrguseni.
2.7 Heitlehised hekitaimed (nt kukerpuu, liguster, lumimari)
- Mitmed Eesti aedades levinud lehtpõõsad sobivad hekina kasvatamiseks ning vajavad suvel regulaarset pügamist.
- Suve teisel poolel (juuli–august) korrigeeritakse heki kõrgust ja laiust, sest põhiline juurdekasv on selleks ajaks tehtud. Kärbitakse võrsete aasta juurdekasvu, mis soodustab harunemist ja heki tihenemist.
- Näiteks hariliku kukerpuu (Berberis) hekki lõigatakse tavaliselt suviti soovitud kujule – kärbitakse võrsete aasta juurdekasvu tagasi.
- Samuti harilikku ligustrit (Ligustrum) pügatakse hekina suvel korduvalt, et saavutada tihe piire.
- Lumimarja (Symphoricarpos) hekke võib samuti suve jooksul mitu korda lõigata, viimase korrigeeriva lõikuse võiks teha hiljemalt septembris.
- Liiga hilja (oktoobris) ei tasu tugevalt lõigata, muidu ei jõua võrsed enne talve puituda.
- Iga paari aasta tagant tasub hekis teha ka harvenduslõikus: lõigata välja osa vanemaid oksi päris juurelt, et hekk ei muutuks alt hõredaks.
- Enamik hekilehtpõõsaid talub tugevat tagasilõikust – näiteks kui hekk on “metsistunud”, võib varakevadel kukerpuu või lumimarja kuni 10–30 cm kõrguselt maha lõigata. Sellise noorenduslõikuse järel hakkab taim kevadel arvukalt uusi võrseid ajama ja mõne aasta pärast on hekk taas noor ja tihe.
Siiski tuleb arvestada, et väga vanu, seest tühjaks jäänud hekke ei pruugi õnnestuda noorendus lõikusega taastada – kui heki lõikamisel jäävad järele vaid raagus tüved ilma uinuvate pungadeta, ei teki ka uut haljast kasvu. Sellisel juhul võib osutuda mõistlikumaks istutada hoopis uued taimed.
3 Okaspuude lõikamine
3.1 Elupuu (Thuja occidentalis)
- Hekki kärbitakse tavaliselt kaks korda aastas; kevadel (märts–mai) ja suvelõikus (juuli–august). Suvelõikus augustis on eriti oluline: siis on tugev juurdekasv möödas ja hekk püsib järgmise kevadeni ilusasti vormis.
- Lõigata tuleks heki külgi ja latva ühtlaselt, eemaldades ainult noored rohelised võrsetipud – nii säilivad kõik oksad rohelisena.
- Liiga hilist (oktoobrikuist) lõikust tasub vältida, sest värsked lõikehaavad ei pruugi enne külma paraneda ja võivad muuta taime külmaõrnemaks.
- Kärbi elupuuhekki hiljemalt septembri alguses, et ta jõuaks enne talve pisut taastuda.
- Tähtis on ka, et ei lõigataks ära kogu rohelist täiesti ära okstel: elupuul pole “paljaks” jäänud oksaosadel uinuvaid pungi ja sealt uut kasvu ei tule.
- Seega jälgi, et iga lõige jääks rohelisse osasse – sest kui elupuud liiga sügavalt tagasi lõigata, paljastub pruun tühi oks, mis enam ei moodusta uut rohelist osa.
- Regulaarse piiramise tulemusel kasvab elupuuhekk tihedaks ja ühtlaseks, pakkudes ilusat rohelist tausta ja tõhusat tuulekaitset ka talvel.
3.2 Harilik kadakas (Juniperus communis) ja teised kadakad
- Kadakaid kasutatakse tihti kiviktaimlates, vormipuudena või vabakujuliste hekkidena.
- Vabakujuliselt kasvavaid kadakaid pole vaja palju lõigata; piisab, kui eemaldada kuivanud või lumeraskusega murdunud oksad (sanitaarlõikus).
- Vormis hoitavaid kadakaid kärbitakse juuli–augusti jooksul, lõigates üksnes rohelisi osi. Nagu enamikel okaspuudel, ei arene ka kadakal paljaks jäänud vanale oksale uusi võrseid.
- Lõikus tihendab ja tugevdab oksi ning vähendab talvist murdumisohtu.
- Septembri alguseks võiks suuremad lõikamised lõpetada, et uued oksatipud jõuaksid enne külmi puituda.
- Kadakahekke saab noorena kujundada ka tihedamaks, lõigates igal aastal taimi veidi tagasi – hiljem, kui soovitud kõrgus käes, piirdutakse vaid kergema hoolduslõikusega.
3.3 Kuusehekk (Picea abies)
- Harilik kuusk sobib tihedaks kõrgemaks hekiks, kuid ta kipub laiaks kasvama. Seepärast vajab kuusehekk kindlasti igaaastast lõikamist, vastasel korral jääb hekk seest tühjaks ja muutub liiga laiaks.
- Kuuseheki pügamist võib teha varasuvel pärast jaanipäeva (kui aasta kasv on välja arenenud) või varasügisel (augustis-septembris). Suve teises pooles lõigates on värsked kasvud juba puitunud ning hekk jääb talveks kenasti kujusse.
- Kärbi külgedelt välja turritavad aastavõrsed lühemaks ja lõika pealt sirgeks. Kõrgusejooneks kasuta nööri, et saada pealt sirge hekk.
- Oluline on jätta igale oksale piisavalt rohelist – ära lõika kuuseoksalt kogu rohelise osa ulatuses tagasi, sest pruuniks jäänud oks ei hakka uusi võrseid ajama.
- Sügavasse vanasse puiduossa tagasilõikamine võib kuusehekki jäädavalt kahjustada. Kui pärast lõikust paistavad heki küljest ainult raagus tüükad, siis see koht enam ei täitu haljaste okstega.
- Regulaarsel piiramisel kasvab kuusehekk aga tihedaks ja ühtlaseks.
- Hilissügisel ja talvel on kuuse lõikamine ebasoovitav, kuna külmunud okstel on puit rabe – lõikamisel tekivad kergemini rebendid ja lõhed, mis on haigustele sissepääsuks.
3.4 Jugapuu (Taxus baccata)
- Jugapuu on teiste okaspuudega võrreldes erandlik okaspuu, mis talub väga tugevat lõikamist.
- Erinevalt teistest okaspuudest on jugapuul uinuvad pungad olemas ka vanal puidul, seetõttu võib jugapuud lõigata nii palju kui tarvis – ka tagasi puitunud oksani.
- Põhjalikum kujundus tehakse kevadel enne kasvuperioodi või septembris, suvel võib vajaduse korral kergelt korrigeerida.
- Kärbi jugapuuhekki sarnaselt teistele hekkidele: hoia allapoole veidi laienev külgprofiil (et alumised oksad saaksid valgust) ja ülaosa ühtlaselt tasane.
- Kuna jugapuu kasvab aeglaselt, piisab tavaliselt ühekordsest lõikusest hooajal, et kuju säilitada.
Tähelepanu! Jugapuu marjad ja okkad on mürgised, kanna lõikamisel kindaid.
Lisaks eelmainituile kuuluvad hilissuviste lõikamiste hulka ka okaspuuhekid üldisemalt. Näiteks nulud ja ebaküpressid, mida aedades kasvatatakse madalate sortidena, kärbitakse samuti ainult rohelise osa piirides.
Mägimändide kasvu piiramiseks murtakse noori kasvuküünlaid juba suve alguses kuni jaanipäevani. Hilissügisel mände pigem ei pügata, sest see ei tekita enam uusi pungi ja lõikuskohad jäävad talveks paljaks.
Kõikidel okaspuudel võib sanitaarlõikusi teha aasta läbi, kui selleks on vajadus. Eemaldada kuivanud, haigeid ja murdunud oksi. Tähtis on lõigata oksa õigesti, kindlasti oksakrae kohalt, et haav ilusti paraneks.
Fotod: Agnes Tammemäe, Astu Aeda
